Ivan Groznõi kummitab jälle

Kui Moskva suurvürst, ennast ise tsaariks krooninud Ivan Groznõi 1558. aastal Liivi sõda alustas, sai Venemaa (tollases kõnepruugis Moskoovia) siinsetelt kroonikakirjutajatelt täpse, õiglase ja iseloomustava määratluse – pärusvaenlane.

Nimetuse teenisid venelased ära enneolematu julmusega, aga ka selge kavatsusega siinne Lääne-Euroopa tavadele ja õigustele tuginev ühiskonnakorraldus juurteni hävitada.

Vahepeal on möödunud sajandeid. Kui Venemaa vahepealne värdvorm Nõukogude Liit kokku varises, juubeldas vaba maailm ning ka Venemaa uued (enamalt jaolt küll vanad uued) juhid ruttasid kõigile kinnitama, et punaimpeeriumi varemetele on sündinud uus, demokraatlik Venemaa.

Paraku nullistas need kinnitused juba 1992. aastal sündinud Karaganovi doktriin, mis kuulutas endise Nõukogude Liidu territooriumi „lähivälismaaks“ ja Venemaa eluliste huvide tsooniks. Sellest ajast alates on Venemaa visalt ajanud poliitikat, mis peab kunagised liiduvabariigid kogu muu maailma tarvis kinnistama Moskva protektoraatidena. Erandiks pole siin ka Balti riigid. Nende kuulumisest Euroopa Liitu või NATO-sse Venemaa suurt ei hooli. Moskvas teatakse, et ükski rahvusvaheline organisatsioon pole igavene, Balti riikide tagasiviimiseks Venemaa eestkoste alla tuleb aga pidevalt valmis olla ning selleks alaliselt soodsat pinnast hoida.

Järjekordse sammu selles alalises valmisolekus astus Venemaa äsja ÜRO-s, kus esitas resolutsiooniprojekti rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemiseks. Sihitud pole see muidugi mitte Venemaa enda neonatside, fašistide ja rassistide vastu, kes just äsja Moskvas ja mujal oma paraade korraldasid, vaid kummituste vastu. Kummitused elavad vene diplomaatide läbipaistvate vihjete näol aga SS-laste, punaarmee monumentide vastaste ja venelasi vihkavate kohalike väikerahvaste näol Eestis ja Lätis.

See kõik võib ju tunduda Iraani, Iraagi, Põhja-Korea ja tuhande muu akuutse rahvusvahelise probleemi taustal absurdse ja ebaolulisena, ei ole seda vähemalt meie jaoks aga teps mitte. Pärusvaenlane ei maga, pärusvaenlane ei jäta. Tema ihkab vene sõduri saapaid leotada Eesti ja Läti randade vetes. Ning ta teeb kõik, et maailmas mõistetakse: seni kuni moskoviitidele seda ei võimaldata, ajavad ja jäävadki nad Balti riikide vastu kiusu ajama.

Ei pääse me sellest seni, kuni Venemaa veel kord kokku pole varisenud. Tema armetut demograafilist olukorda, alkoholismi, narkomaania ja nakkushaiguste taset arvestades on selleks tegelikult ka lootust.

Et opritšnikud sind võtaks, Ivan Groznõi!

About the author