JUHTKIRI: Bushi kaotus

Nagu Bush oma vabariikliku partei kohta ütles – „me saime korralikult tümitada“. Seda tõesti. Vabariiklased jäid esimest korda alates 1994. aasta kuulsast konservatiivsest revolutsioonist kongressi mõlemas kojas ja korraga opositsiooni. Enne ’94 tuli neil opositsioonis istuda 40 aastat.

Tümitada said nad ka kubernerivalimistel, kus üle pika aja kontrollivad demokraadid rohkem kubernerikohti, kui vabariiklased. Märkimisväärne on jälgida, millise õhina, entusiasmi ja hüsteeriasse kalduva innuga rõõmustab nii Ameerika kui kogu ülejäänud maailma peavoolumeedia vasakpoolse ja liberaalse demokraatliku partei võidu üle. Meedia käitumist on paslik võrrelda kahe aasta taguste USA valimistega, kus vabariiklased võitsid Valge Maja, kohti juurde kongressi mõlemas kojas ning mitmeid tähtsaid kubernerikohti (näiteks California). Tollal ei suutnud meedia kuidagi varjata oma pettumust, kibestumust ja vaenulikkust nii võitja partei kui nemad teinud valijate ehk tavaliste ameeriklaste suhtes.

Ühest küljest on tegu Ameerika poliitikas üsna tüüpilise fenomeniga, mida nimetatakse kuuenda aasta kaotuseks. Presidendid, kes on saanud teiseks ametiajaks võimule, kaotavad oma kuuendal ametiaastal – kaks aastat enne ametiaja lõppu – kongressis oma partei toetuse. Juhtus see kuulsa FDR kuuendal ametiaastal, juhtus see Eisenhoweril, juhtus Kennedyl, juhtus Reaganil (kes, tõsi küll, pidigi kogu aeg valitsema demokraatliku kongressiga, kuid kelle kuuendal ametiaastal said vabariiklased kõvasti lakki). Pole siis ime, et ühe partei presidendi valitsemisest tüdinud valijad annavad kongressis võimu vastasparteile, isegi, kui president on väga populaarne, nagu Roosevelt, Ike, Kennedy ja Reagan kahtlemata olid. Teisest küljest võimendab majoritaarne valimissüsteem võitu ja kaotust – võitja võtab kõik. Virginias sai võidu kandidaat, kes 2,4 miljonist häälest ületas oma oponenti vaid mõne tuhande häälega. Isegi väga napi valimisedu puhul kasvab võitja ülekaal hüppeliselt.

Ent Bush kaotas Iraagi pärast. Täpsemalt: mitte selle pärast, et ta Iraaki läks – seda toetasid nelja aasta eest paljud demokraadidki – vaid selle pärast, et ta pole suutnud seal võita.

Nagu ameeriklased ütlevad – something’s gotta give ehk kusagilt pidi järele andma. Kuna Bush keeldus kurssi muutmast ega olnud nõus läbi viima ka olulisi personalivahetusi, muutsid valijad asju tema eest. Bush ongi juba välja vahetanud oma kaitseministri. Rumsfeld oli Iraagi sõja põhiarhitekt ning selle sõja otsene läbi viia.

Pole kahtlust, et ülimalt vaenuliku kongressi ning aina kasvava avaliku surve all on oodata Ameerika järk-järgulist lahkumist Iraagist. Vabariiklased teavad, et kui nad tahavad kahe aasta pärast toimuvatel presidendi-, kongressi- ja kubernerivalimistel vähegi võita, peab Iraak selleks ajaks päevakorrast maas olema. Ameeriklaste jaoks tähendab see vägede koju toomist. Koos ameeriklastega lahkuvad sealt ka kõik ülejäänud liitlased, kaasa arvatud meie poisid.

Demokraatidel pole aga praegust võimujoovastust kuigi kaua nautida. Tegelikult on nad parajas kimbatuses – ühest küljest on nad justkui võimul ning vastutavad riigi käekäigu eest, kaasa arvatud selle eest, mismoodi laheneb Iraagi küsimus. Teisest küljest on nende võim presidentaalses Ameerikas piiratud. Bush saab veto panna nii nende maksude tõstmise plaanidele, vägede kiirele koju toomisele, homoabieludele, abortidele või ükskõik millisele muule vasakpoolsele algatusele, millega demmid lagedale tulevad. Ning kui äsjased valimised üldse midagi õpetasid, siis seda, et ameeriklased on kergekäeliselt valmis oma poliitilist eelistust muutma – vaid kahe aasta eest toetasid nad võimsalt ju sel nädalal asju pakkima sunnitud vabariiklasi.

About the author