JUHTKIRI: Õnn polegi rahas?

pilt.phpjjjjjjjIsamaa ja Res Publica liit on tulnud lagedale oma valimisloosungiga: õnn pole rahas. Tõsi, mis tõsi, ega pole tõesti. Aga loosungina on tegemist täieliku ebaõnnestumisega õige mitmel tasandil.

Esiteks on see häbiväärselt kahepalgeline. Parlamendiliikmed oma neljakordse keskmise palgaga ja parteilased, kes võimul olles jooksid tormi riigi käsutuses olevatele haldusnõukogudele ei kõla lihtsalt usutavalt, kui tulevad meile rääkima, et raha taga ajamine pole õige.

Teiseks on poliittehniliselt tegu idiootse valimisloosungiga, millega on raske inimesi enda poolt hääletama meelitada. Võib ju tervitada partei soovi eristuda olukorras, kus valimiskampaaniate lahutamatuks osaks on kujunenud valijate häälte ostmine kõigi kodanike taskust kasseeritud summadega. Ometi on raske mõista, kuidas kujutavad ühendparteilased ette selgitada sellele valdavale osale eestlastest, kes omadega ots-otsaga välja tulevad, et elage õhust ja armastusest. Näidake seda inimest, kes siin riigis ilma rahata normaalselt ära elab. Raha ei pruugi tähendada õnne, selle puudumine tähendab reeglina aga pidevat närivat stressi ja õnnetust. Olgem ausad, pea kõik inimesed sooviks oma elujärge majanduslikult parandada. Poliitikute asi on pakkuda visioon ja raamistik, kuidas kodanikud enda elu parandada saavad, mitte pakkuda võimalust tunda Diogenese moel rõõmu alasti tünnis elamisest.

Kolmandaks – selle loosungi järel on võimatu nimetada ühendparteid parempoolseks või millekski sinna ligilähedale küündivaks. Võltspõlgus raha vastu on vasakpoolsete poliitiliste jõudude firmamärk. Pakkudes inimestele nende heaolu otseselt parandava vahendi asemel selliseid mittemõõdetavaid väärtusi nagu inimlikkus või lastesõbralikkus, on ühendpartei täielikult üle võtnud vasakpoolse „pehmete väärtuste” retoorika. Retoorika, mis ei varja midagi muud, kui kandvate ideede puudust, populismi ja poliitilist tuuleliplust. Nii hale seltskond ei vääri mingil juhul kevadel toetust.

About the author