Kaalul on rohkem kui…

Üsnagi kaua on Eesti olnud väidetavalt iseseisev ja ilmselt paljude arvates koguni üsnagi sõltumatu. Ausad poliitikud peaksid vist selle viimase väitega olema küll üsnagi ettevaatlikud. Teatavasti on iseseisev see riik, kelle juhtkond saab (poliitiliste) otsuste tegemisel lähtuda rahvuslikest huvidest ega pea esmajoones arvestama mõjukate välisjõududega ja nende huvidest lähtuva alatise sekkumisega. On üsnagi omakasupüüdmatut, nõuandvat ja delikaatset sekkumist, kuid teatud märgid lubavad oletada, et rohkem on tegu omakasu ja diktaadiga. Aga on veel üks sekkumsvorm, õigemini lausa sissetung, millele meie ametlik meedia pole tänini piisavat tähelepanu pööranud.

See on võõra (kallutatud) massimeedia ja massiajaviitetööstuse sissetung. Rusikareegel näib olevat: mida väiksem riik ja rahvas seda rohkem võõraid käsutajaid, keelajaid ja suunajaid. Teadagi, et sekkumisel peetakse silmas esmajoones sekkuja huve. Eesti sarnaneb väikeriigiga, kelle iseseisvus ja sõltumatus kehtib eeskätt kohustuste ja vastutuse kujul, õigusi tuleb aga loovutada üha enam võõrastele vägevatele. Seesuguse karmi tõenäolisuse tagajärjed on meile paljudel juhtudel lausa hukutavad.

Kõige kahjustavamalt mõjub meie elukvaliteedile ja rahvuse elujõule välissekkumine haridus- , rahandus- ja rahvastiku-sotsiaalpoliitikasse. Eriti tundlik ja strateegiliselt määrav on hariduspoliitiline iseseisvus. Kui meil seda oleks piisavalt, võiksime õppeprogrammidest leida rahvusliku kasvatuse ja eetilis-aatelise arendamise ning ka religiooniõpetus poleks vaeslapse osas. Kas pole põhjus, miks neid tarkusi hariduspoliitikas piisavalt ei väärtustata, meie otsustajate vastutustundetuses, olulise tabamise võimetuses ja välissekkumises? Või kõiges korraga? Kõik variandid on taunitavad. Aga hinge- ja vaimukultuurist ei oska ka väidetavate eliitkoolide lõpetanud vist isegi und näha.

Nagu oleks sellest õnnetusest veel vähe! Rahvusliku- ja kõlbelise kasvatuse tühiku täidavad noorte eluterve vaistu hägustajad, isehakanud kõlblusekängutajad, eetikarevisjonistid (relativiseerijad), nn poliitilise korrektsuse pealesurujad, hedonismi, dekadentsi ja tarbimishüsteeria õhutajad.

Juba ammu on ahnitsejad ära tabanud, et noored on oma naiivsuse, elukogemuste vähesuse ja kergelt mõjutatavusega parimad tarbijad. Öigemini küll lahkekäelisemad rahast loobujad. Sest nad maksavad endi hävitamise või paremal juhul kahjustamise eest veel peale. Tarvis vaid nende aktiivsus suunata lõbujanu, sõltuvusainete-sõltuvusteenuste- ja asjademaania oravarattasse. Suunamise musta töö on endale võtnud suur osa (lääne) massimeediast ja ajaviitetööstusest. Drillitakse-aretatakse trendisõltlikku, võimalikult vähese iseseisva mõtlemisvõimega, taandarenenud seksuaalsuse, segunenud-hägustunud soolise eneseteadvusega heterofoobe.

“Aretustöö” tulemusel tekivad jätkusuutliku perekonna- ja püsisuhteloomisvõimetuid, rahvustundeta, kodumaata ja koduta tarbijaid. Aretustöö lõpp-produkt on hüljanud esivanemate traditsioonid, kogemustest kogutud elutarkuse ja püsiväärtused. Ta on nii eksitatud, et peab seda kaotust võiduks ega mõista, miks ta ei pääse auhinnapoodiumile. Ühe osa ärihaide lõas lohisedes peab ta end ajaga kaasaskäijate suunanäitajaks. Kuna hulkade mõjutajate käsutada on parimad psühholoogid-psühhiaatrid, reklaami ja propagandaspetsialistid, pole ”uue ajastu” liberaalide arv kahanemas. Pigem vastupidi.

Mõtlemapanev, et eeskätt noortele suunatud ajutöötluse mõju ei kahanda ka kõrgharidus – isegi paljud humanitaarteaduste tudengid on propagandistlike jalahoopidega juhitavad, ei oska vahet teha propaganda ja kvaliteetinfo vahel. Rääkimata kvaliteetinfo hankimise oskusest. Seesuguses konkurentsiühiskonna olelusvõitluses suudavad vabaks ja väärikaks jääda vaid need, kes tahavad ja oskavad end ka ise harida, koguda teadmisi ja infot väljaspool programmilist õppe-uurimistööd.

Tuleb õppida loobuma paljustki pakutavast ja keelduma pealesurutavast, kui magus-kavalalt pakkujad ka ei lipitseks. Seda nii esemete ja teenuste kui ka ideoloogiate osas. Rusikareegel on: saastinfot (suunavat propagandat ja ajupesu) surutakse peale, ausat kvaliteetinfot tuleb otsida tikutulega. Sellele kahjulikule mõjule vastupanu olgu passiivne, korrektne ja seaduste piiresse jääv. Erilisele aujärjele peame tõstma vaimsete ja füüsiliste võimete arendamise ja tervislikud eluviisid.

Sellistena oleme võitmatud. Nii lihtne see ongi. Ja veel – sellistena oleme õudusunenägu neile, kes teenivad pöörast kasumit paljude enesehävitusliku mõtte- ja eluviisi arvelt. Kõige hirmsam, mida seesugustele ahnuritele teha saame, on meie areng tasemele, mis teeb võimalikuks normaalse jätkusuutliku ja purunematu perekonna loomise-säilitamise. Sellega kindlustame kõrge elukvaliteedi endale, oma lähedastele ja elujõu ning läbilöögivõime oma rahvale.

Parlamendivalimised pole kaugel. Peame tegema hea ja õige otsuse. Küllap peaksime hääletama väliskamandajaist kõige eemalolevama, rahvuslikke huve ja aateid arvestavama erakonna poolt. Head oskust piiluda poliitiku maski taha!

About the author