Konfliktoloogia karuaabits

pilt.phpjjjjjjjjjjjjjKonfliktoloogia – tänane kuum teadus on välja kasvanud psühholoogiast ja sotsioloogiast. Konfliktoloogia sisuks on konfliktide juhtimine ja lahendamine.

Konfliktis viibides on konfliktiosalisel alati vähemalt kolm peamist võimalust. On võimalik olla võida-kaota situatsioonis ja võida-võida või siis kaota-kaota olukorras.

Pealtnäha kõige lihtsam olukord, mida kitsamas mõttes ka konflikti endana käsitletakse on esimene. Samas ei ole see sugugi mitte ainuvõimalik olukord ning enamikel elujuhtudel on täiesti võimalik probleemi (milleks reeglina on ressurssi kas tegelik või siis rivaliteedi poolt loodud kunstlik nappus) ka teisiti lahendada. Näiteks räägib meile Tõe ja Õiguse esimene osa kuidas Pearu oleks tahtnud, et Andres oleks tulnud temaga ta kiusamiste puhul (antud juhul oli juttu sigade aia lõhkumisest) mehejuttu ajama. Tuli aga perenaine ning Andres tegi näo nagu teda ei olekski. Säärane käitumisviis, milles ühele osapoolele tundub et ta kaotab oma au, või teda tahtlikult solvatakse eskaleerib vääramatult konflikti.

Sedasama teeb rääkimine ultimaatumite keeles. Tom Sawyer tõmbas maha joone ja ütles, et sellest sa üle ei tule. Kui antagonist seda siiski tegi järgnes kaklus. Tões ja Õiguses on neid jooni oh kui palju. Enamjaolt esinevad nad meie suurteoses kraavide ja aedade kujul. See, mida Pearu soovis oli lihtne tunnustus ja tähelepanu, seesama mida me kõik soovime. Taodelda osakas ta seda aga üksnes selles keeles nagu sageli meiegi – jonnides.

Mida Pearu sai oli kibestunud elukestev konflikt millest ei olnud enam väljapääsu. Ometi peitus selleski pisut vaheldust igapäisele rähklemisele. Nii Pearu Murakas kui kui Andres Paas on puhtad näited selle kohta kuidas me võime olla niivõrd läbiimbunud mõtlemisest rivaliteedi keeles, et me ei näe ega kuule enam midagi muud endi ümber.

Kui Rene Girard kirjeldab konflikti dünaamikat, väidab ta et antagonistide taha koguneb lõhestunud kogukond, ning ABBA sõnul öeldes, “winner takes it all!”, siis meie kirjanduse suurteose suures kofliktis seda näha ei ole. Pigem asetatakse nad mõlemad, nii Pearu kui Andres, kogukonna poolt endi seast välja ja pannakse mõneti naeruks, mis viitab mõlema üksteisest fastsineeritu marginaliseerimisele. Kõige kujukamalt viitab sellel kõrtsmiku ütlus “litsid mehed, need Vargamäe mehed!”

Tundub, et jonnimine või tähelepanu pälvimissoov läbi äraspidise käitumise on üks Tammsaare lemmikteemasid. Seda proovib ka Karin suurteose neljandas osas – äratada Indreku tähelepanu ning saada talt tunnustust ja lähedust. Kuna temagi seda otsese ja literaalse kõnega saavutada ei oska või peab seda alandavaks, siis proovib ta oma meest armukadusega provotseerida. Seegi katse ebaõnnestub – kui mees viimaks reageerib, siis juba pisut liiga ägedalt…

Ka paljudes nn. Metsiku Lääne filmides ei tule võitnu mitte tagasi väikelinna elu korraldama vaid ratsutab näiteks või Clint Eastwoodi kehastuses päikeseloojangusse jättes kellegi vähema kaheksanurkse tähega venna igapäevaasju korraldama. Nii muutub tugev hea neis filmides lausa üleinimliku printsiibi kehastuseks, kellekski, kes otsekui Jumal sekkub aga vaid sedavõrd kui hädapärast vaja.

Siit ka hüpotees, et kui kogukond elab stabiilsuse seisundis ei kogune ta mitte antogonistide seljataha ega lõhene, vaid kaldub pigem mõlemaid üksteisest fastsineerituid endi sealt välja panema. Las müttavad peale seal kusagil omavahel. Väike vaheldus ikka ja huvitav vaadata pealegi! Ka ei võeta sel juhul võitjat endi keskele juhi ja vabastajana tagasi, vaid pigemini pagendatakse temagi. Nii on metsiku Lääne püstolikangelane ühest küljest vaat et ebamaine ja jumalik headusetooja aga teisalt peab ta oma võidust hoolimata minema, sest oma antagonisti sisse auku tehes on ta ise eksinud veelgi suuremate jõudude ja põhimõtete vastu. On eksinud selle vastu mida nimetatakse – seaduseks.

Tavaolukorras arenevad ühiskonnad rotatsiooni suunas. Konflikt teisisõnu reeglistatakse ja periodiseeritakse. Ja sellisena võimaldatakse enamikel inimestel sagedamini võimule saada kui näiteks monarhia korral. Ka monarhia roteerub aga paljude jaoks talumatult aeglaselt. Sestap muudetakse monarhia demokraatlikes ühiskondades sümboliks ning kõrvaldatakse tegeliku võimu juurest. Ka rotatsiooni puhul on inimesel parimal juhul vaid paar kolm reaalset võimalust elus võimule saada.

Kaota-kaota olukord on seisund milles konfliktis kaotanuks jäänu on valmis milleks iganes, peaasi et võitja ei võidaks. Või vähemasti temagi võimalikult palju kaotaks. Klassikaliseks näiteks kaota-kaota olukorrast oli külma sõja aegne rehkendamine kumb osapool suudab teist enam kordi hävitada. Kaota-kaota olukord on destruktiivseim võimalik seisund. See on seisund, mida ajendab puhas kiivus ja kadedus. Omati oskab ka väikene jonnihoos laps samamoodi mõelda nagu suurriigid külma sõja aegadel, mõelda nii, et mida halvem seda parem. See on mõtteviis, mis iseloomustab suuremat hulka terroriste, kes kauge ja hüpoteetilise hea, au või veritasu nimel on valmis mistahes halvaks. Selline on mõtteviis, mis on nakatanud ka suurt hulka eestlasi. See mõtteviis tundubki sobivat enam väikestele, alandatutele ja solvatuile, neile, kes selle ilma rivaliteetides sagedamini kaotajaiks jäävad. Ei saa mina, ärgu saagu ka tema. Selline mõtteviis sünnib identiteedikoosluste ja rivaliteediühikute servadel, nende peades, kes kaotavad ja marginariseeruvad ning keda ostrakeeritakse.

Kui kaotaja suudab oma kaotust mõtestada siis ei ole ta kaotaja vaid potentsiaalne võitja. Kui ta aga rõhub oma kaotuse poolt tekitatud kannatustele ning taotleb kaastunnet, on ta tõeline kaotaja. Säärased inimesed võivad küll oma grupi siseselt kaastunnet leida, aga sama suure tõenäosusega võidakse nad hoopis ohverdada, st. kas hävitada või pagendada. Või siis teha nii nagu tänapäeval kombeks – surnuks vaikida. Märtripoosidele ei maksa loota. On targem jääda kindlaks võetud positsioonile ning apelleerida järgmisele võimalusele. Kui rumal jääb oma rumalusele lõpuni kindlaks võib see viimaks osutuda tarkuseks, ütleb vanasõna.

Ja siis tuleb kolmas, kõige parem ja konstruktiivsem võimalus. Võimalus, et kõik võidavad. Ometi ei saa kõik kunagi ühtemoodi ja võrdselt võita. Pigem eeldab see olukord visiooni, mõtteviisi, mille järgi me kõik osaleme milleski suuremas ja kogu kogukonda haaravas, milles me kõik ka oma koha pealt võitjad oleme. Arvan, et sellises olukorras olime me viimati möödunud sajandi 80-ndate lõpus, siis kui me endid vabaks laulsime, või vähemasti meeldis meile niimoodi mõelda. See suur hea hajus aga ära ja igaüks pidi isiklikult oma rivaliteediühikus märksa väiksema hea eest teistega sõdima hakkama. Hakkama sõdima nendega, kellega alles eile sai ühes ja suures heas võideldud. Seda, ühe suure ja hea silme ette manamist oodatakse ja eeldatakse ka tänastelt juhtidelt. Eeldatakse seda, et nad oleksid visionärid. Minu hinnangul saab väikekodaliku paradiisi silme ette manamisega meie praegustsest poliikutest kõige paremini hakkama peaminister.

Poliitika on ülepea kummaline fenomen! Kui enne valimisi on tegemist vaat, et leppimatute antagonistidega, siis peale valimisi on senine vaen unustatud ning võimu nimel astutakse liitu kasvõi vanakuradi enesega. Läbi koalitsioonide teiseneb võida-kaota olukord koalitsioonipartnerite jaoks võida-võida olukorraks. Need, keda koalitsiooni ei võeta võivad muidugi valimiseelse retoorikaga jätkata ja oodata oma võimalust. Rotatsiooni tagab poliitikas selle, et püsivalt lootusetut (kaota-kaota) olukorda ei tekigi.

Hea juht saab ja suudab antgoniste konfrontatsiooni teelt väärata, väärata rääkimast ultimaatumite keeles, mis füüsilise arveteõigendamiseni viivad. Võida-kaota ja kaota-kaota olukorra muutmine võida-võida olukorraks olekski tegeliku konfliktoloogia põhisisuks. See on konflikti juhtimine läbi selle muundamise võiduvõimaluseks võimalikult paljudele osalistele. Ometi on ka võida-võida olukorras üheskoos ühise võidu suunas liikudes neid, kes marginaliseeritakse ja kes võidust vähem osa saavad kui teised ja….jälle algab kõik, algab uuesti.

About the author