MART HELME: Rahvas versus raha

Niisiis: ettevalmistav kahurituli on lõppenud ja start antud. Lühidalt – ja selgelt kallutatult – läbi viidud meediakampaania võõrtööjõu vältimatusest Eestis algab lähiajal vene arstide toomisega meie riiki.

Võime olla kindlad, et arstid ei jää viimasteks. Samuti nagu võime olla kindlad, et enamik tulevasestki tööjõust, mida täiesti ametlikult riiki lubama hakatakse, pärineb sealt, kust nõukaajalgi – Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest. Et need riigid isegi põevad kehva demograafilise olukorra käes ja vajaksid tegelikult ise meile tööle tulijaid, ei oma tähtsust. Otsustavaid faktoreid, miks tööjõud idast meiepoolse ukse avamisel tulvana sisse murrab, on mitmeid.

Esiteks eristume idanaabritest selgelt – ja positiivselt – parema elujärje ning turvalisema elukeskkonna poolest. Teiseks, kuigi Vladimir Putin alles hiljuti taas kord mujal elavaid venelasi Venemaale ümber asuma kutsus, ei tundu Siber, Kaug-Ida ja isegi Kaliningrad Eestiga võrreldes venelastele kuigi ahvatlevatena. Ja ega Moskvaski venelaste ümberasumist siit eriti soovita. Olnuks lihtsalt sobimatu venelasi koju kutsudes öelda: tulge kõik, välja arvatud venelased Eestis ja Lätis. Kuna Moskva kohaloleku ja mõju säilitamiseks Balti riikides mängib erilist rolli aga just siinne vene vähemus, tervitatakse sealpool kindlasti, kui meie niigi kasinaid tulemusi andnud integratsiooniprotsessi nullib ära uus migrantide laine. Kolmandaks tuleb meeles pidada, et idaslaavi riikides on kokku umbes kakssada miljonit inimest. Eestisse asub nendest lähema kümnendi jooksul lahke võõrtööjõu sissetoomise poliitika juures ümber tõenäoliselt umbes sada tuhat inimest. Venemaa, Ukraina ja Valgevene avarustel on see kadu praktiliselt märkamatu. Meie puhul tasub aga rõhutada, et nii suur tööjõu sissetung on enam-vähem samal tasemel nõukaaja venestamiskümnenditega. Kui toona laulis rahvas protestiks „Peatage Lasnamäe“, siis praegu näeme ühiskonnas võõrtööjõu sissetungi suhtes pigem apaatiat. Enamgi veel. Liberaalne peavoolu meedia ja suurärimehed ei säästa vaeva, selgitamaks avalikkusele, kui vältimatu võõrtööjõud meile on ja kuidas globaliseerumise ning kiire majanduskavu tingimustes aitab see kaasa meie kõigi elujärje lõpmatule paranemisele. Mis tegelikult on jultunud vale.

Jah. Ametnikud ja poliitikud võivad avalikkust ju lohutada sellega, et Eestisse saabuv võõrtööõud on siin vaid ajutiselt, töölubade alusel. Kahjuks teame me kõik aga, et just ajutised asjad on ilmas kõige püsivamad. Liiatigi: miks peaks siis kord siin juba ennast töötajana heast küljest näidanud inimeste asemele iga kolme kuu või poole aasta tagant värbama sama tööd tegema täiesti uued näod? Seda enam, et võõrtööjõud, mis täidab (nagu arstide puhul) vastava ala spetsialistide koolitamisel tekkinud auku, aitab üksnes kaasa sellele, et seda auku (mis tänu võõrtöölistele on ju täidetud) koha peal tõsiselt enam täitma ei asutagi.

Seega võime juba ette öelda, et kord tulnud vähemalt suurem osa nendest ka jääb. Koos oma isiklike probleemidega. Ja koos probleemidaga, mida suur hulk migrante ühiskonnas paratamatult tekitama hakkab.

Üks esimesi asju, mis venekeelsete võõrtööliste tulva tingimustes valusalt kannatada saab, on muidugi eesti keel. Meie imekaunis emakeel, mida saamatud, poliitiliselt korrektsed ja lihtsalt arad Eesti Vabariigi valitsused pole viieteistkümne iseseisvusaasta jooksul suutnud isegi puht eestlastega asustatud Eesti piirkondades täielikult maksma panna, langeb uue umbkeelsete massi saabumisel paratamatult staatuselt veelgi madalamale. See omakorda annab senisest märgatavalt tugevamad positsioonid neile, kes nõuavad Eestis kakskeelsuse ametlikku kehtestamist.

Eriti hulluks läheb asi muidugi Ida-Virumaal, kus võib ennustada taas autonoomia idee esilekerkimist ning vene keelele vähemalt kohalikul tasemel ametliku keele staatuse nõudmist.

Ah et see pole kooskõlas meie seadusandlusega? Noh, kui meil valju häälega ja lausa ministrite ning teiste poliitikute suu läbi räägitakse sellest, et Vabariigi praegu kehtiv Põhiseadus on ajale jalgu jäänud, asi see siis muid seadusi muuta ei ole. Kasvõi, kui teisiti ei saa, siis uue põhiseaduse koostamise käigus.

Suurte, poliitikat ja riikide-rahvaste saatust muutvate asjade tegemist alustatakse sageli väikeste pretsedentide loomisega. Seesuguse pretsedendina peaksime praegu käsitlema ka Ida-Virumaal päevakorda kerkinud Venemaalt arstide sisseostmise ideed.

Olgem paranoilised. Eestis on praegu juba liiga palju poliitikuid (ärimeestest ei maksa rääkidagi), kelledele jutt eesti rahva kestmisest ei tähenda muud kui vaid rituaalset õhu võngutamist. Dilemma rahvas versus raha puhul valitakse kõhklematult viimane.

About the author