MART HELME: These colours do run!

pilt.phpAmeerika Ühendriikides kasutatav uhke ütlus oma lipu ja võitlusvaimu kohta, mis kinnitab, et These colours do not run (need värvid, lipuvärvid siis, ei põgene), on saamas järjekordset vastupidist kinnitust. Sedakorda Washingtonis kõrgemal poliitilisel tasemel puhkenud väitlustes selle üle, kas, kuidas ja millal peaks Ühendriigid oma väed Iraagist ära tooma.

Iseenesest oli selle väitluse paratamatus selge sellest hetkest alates, kui Kongressi mõlemad kojad läksid president George W. Bushi Iraagi-poliitikale juba algusest peale oponeerinud demokraatide kontrolli alla. Ja kuigi Bush veel valimiskampaania ajal pidas jõulisi patriootilisi kõnesid ja kinnitas, et USA ei kavatse Iraaki kaotada, andis ta peaaegu paralleelselt välja signaali ka vastupidisest, lastes kohe peale demokraatide võidu selgumist erru Iraagi sõja üheks peaarhitektiks peetud kaitseministri Donald Rumsfeldi.

Ettevalmistav kahurituli Iraagist lahkumiseks on tegelikult käinud aga juba mõnda aega. Selle keskseks teemaks on korra tagamise üleandmine Iraagi enda võimudele.

Siinkohal ei saa teisiti, kui tuleb tõmmata paralleel USA lahkumisele Vietnamist. Ka seal eelnes vägede välja tõmbamisele jutt sõja vietnamiseerimisest ehk USA vägede käes olnud baaside ja positsioonide üleandmisest Lõuna-Vietnami vägedele. USA pidi materiaalse ning ekspertabiga tagama, et Saigoni väed oleksid võitluses Vietkongi üksustega konkurentsivõimelised.

Washingtonis teati muidugi hästi, et korrumpeerunud ning (gerilja)sõjast hävitatud (põllu)majandusega Lõuna-Vietnam ei suuda märksa distsiplineeritumatele ja N Liidu ning Hiina massiivset toetust nautivatele Põhja vägedele kuigi kaua vastu panna. President Richard Nixoni nõudmine Vietnami küsimuses läbirääkimisi juhtinud Henry Kissingerile oligi seepärast, et viimane peab koos sõjaväelastega Washingtoni näo päästmiseks garanteerima, et ameeriklaste lahkumise ja Saigoni Vietkongi kätte langemise vahele jääks vähemalt kaks aastat.

Seega andsid ameeriklased endale täiesti aru, et nende lahkumise järel sõda, milles nad võitlesid demokraatia eest ja kommunismi leviku vastu, jätkub. Ning et vältimatult võidab selle tugevam pool, see tähendab Vietkong.

Ameeriklasi ei saa naiivseteks pidada ka Iraagist lahkumise puhul. Nüüdki teavad nad väga hästi, et nende lahkumine tähendab praegu käiva kodusõja järsku ägenemist. Ja et selle – tõenäoliselt äärmiselt julma ja verise heitluse – võidab tugevaim osapool. Võitjat järgnevalt lääne tüüpi liberaalse demokraatia kehtestamises kahtlustada oleks aga naeruväärne.

USA on muidugi demokraatlik riik ja otsustab sisepoliitikast ja rahva meeleoludest lähtuvalt ise, kuidas ta ühes või teises küsimuses käitub. Samas pole USA tavariik. USA on nii või teisiti maailma liider, sealhulgas demokraatliku maailma liider. USA on ka paljude riikide liitlane ja nende julgeoleku garant. Seepärast oleneb muuhulgas ka USA käitumisest Iraagis, kui tõsiselt võivad tema väikesed liitlased (näiteks Eestigi) arvestada Washingtoni otsustavuse ja valmisolekuga oma liitlaskohuseid täita neid tabava kriisi korral.

Kahjuks ei ole USA senine käitumine kriisikolletes selles osas kuigi julgustav. Vietnamist juba rääkisime. Ent on teisigi näiteid: Iraani USA saatkonnas pantvangi võetud diplomaatide ja nende pereliikmete päästeoperatsiooni poolelijätmine kaheksa merejalaväelase elu nõudnud kopterikokkupõrke tagajärjel; Ameerika vägede evakueerimine Liibanonist 1983. aastal, kui lõhkeainelaadungiga õhku lastud veoautoplahvatus purustas USA merejalaväelaste kasarmu ja hukkus 241 sõdurit; rahuvalvajate kojutoomine Somaaliast kümme aastat hiljem, pärast seda kui kokkupõrkes kohalike sõjapealikega hukkus kaksteist ameerika sõdurit ja televisioon näitas nende laipade mõnitamist Muqdisho tänavatel; selge tahtepuudus sekkuda Bosnia kriisi õigel ajal; selge tahtepuudus kutsuda korrale Tšetšeenias tapatalguid pidav Venemaa; selge tahtepuudus hoida suhetes Hiinaga üleval Tiibetis toimuva vaikse genotsiidi teemat jne. jne…

Kõige selle taustal on USA lahkumine Iraagist tõepoolest märksa tähendusrikkam kui lihtsalt maailma võimsaima riigi kaotus kõrberöövlitele. Eelkõige on see test. Test Ameerika usaldusväärsusest. Ja näib, et Washington ei suuda seda testi edukalt läbida.

Järeldus Eestile saab siinkohal olla vaid üks. Kui me tahame iseseisva riigina jätkata ka pikemas perspektiivis, tuleb meil täielikult revideerida nii oma kaitse- kui julgeolekupoliitikat. Seda soovitab meile oma raamatus „Strateegia. Sõja ja rahu loogika“ ka autoriteet USA-st Edward N. Luttwak, kes spetsiaalselt eesti keelsele väljaandele kirjutatud eessõnas ütleb: „Kui eestlased peaksid oma maa julgeoleku tagamise jätma lihtsalt liitlastele, avastaksid nad end olukorras, kus pole ei julgeolekut ega liitlasi.“

USA Iraagist lahkumise taustal – me olemegi seda praegu just avastamas. On viimane aeg reaalsusele silmad avada ja mõista, et seni, kuni Venemaa meie kõrval on suurriik, ei loobu ta iialgi püüdlustest Baltikumi taasallutada. Arvestades Venemaa olulisust meie liitlastele ja sellest johtuvaid võimalikke sobinguid, peamegi panustama mitte teistele vaid iseendale. Ehk üles ehitama sedavõrd tugeva kaitsevõime- ja tahte, et meie reetmine teiste riikide poolt osutuks võimalikult tülikaks ja ebamugavaks. Kopeerima peame selles osas kogu rahva kaitsevõimele panustavaid Soomet ja Iisraeli.

On aeg täie selgusega mõista, et just see, mitte truud liitlased või majanduslik heaolu on meie püsimise garantii. Sest vaadake, mis toimub praegu meie peamise liitlase Ameerika lipuga: these colours do run!

About the author