Matsid jäävad matsideks

See käesoleva repliigi pealkirjana kasutatud surematu ütlus “Viimasest reliikviast” leidis taas kord kinnitust eile saabunud uudises, mis rääkis Silja Line`i pardal ülbitsenud Tallinki juhtivtöötajatest.

Mis laeval nimelt toimus, imbub täpsemalt avalikkuse ette ilmselt pikkamööda, sest loomulikult pole firma huvitatud avalikust musta pesu pesemisest. Firma esindajad ongi juba teatanud, et arusaamatused lahendatakse firma siseselt.

Samas pole kahtlust selles, et solvunud töötajad, keda pidutsevate vipide ülbus ja nõudmised kõige otsesemalt ja alandavamalt puudutasid, et jäta võimalust kasutamata ajakirjanduse vahendusel rikastele matsidele pisutki tagasi teha.

See kõik on muidugi üksjagu väiklane ja profiiti teenib selle pealt eelkõige kollane ajakirjandus. Ometi peaks juhtunule vaatama mitte niivõrd ilkuva ja parastava pilguga, kuivõrd tõsise murega. Tallinki suurekingaliste mürgeldamine on ju kahetsusväärselt vaid veel üks näide mentaliteedist, mis Eestis üha vastikumalt maad on võtmas.

Jutt on meie uusrikaste ja võimurite järjest süvenevast karistamatusetundest. Nende veendumusest, et raha annab neile õiguse vilistada ühiskonnas headeks käitumisnormideks nimetatavate tavade peale; nende tundest, et endast rikkuse poolest kehvemaid võib alandada, mõnitada ja solvata; tundest, et rikkus ja võim annavad inimesele privileegid, mida seadus ja (seni veel) toimiv ühiskondlik kokkulepe üksteise elementaarsest respekteerimisest neile ei anna; tundest, et tänu rahale väärivad nemad enamat kui need, kellel raha pole.

Tegelikult on Tallinki rikkurite käitumine vaid osa sellest voluntarismist, mida kogeme Eestis viimastel aastatel üha sagedamini. Olgu jutt siis Lihula samba epopöast, Pronksmehest, terve mõistuse vastasest üleminekust palgaarmeele, plaanist pätid korralike laste koolidesse saata või Sakala keskuse maa tasa tegemisest. Kõik need ja paljud teised juhtumid räägivad selget keelt meie poliitkartelli korrumpeeritusest, saamatusest ja arrogantsusest. Aga ka sellest, mis on öeldud juba pealkirjas: et matsid jäävad matsideks. Isegi omavahel jagatud võimu, raha ja ordenitega dekoreeritult. Kahjuks on asjatu loota nende häbitundele. Matsidel seda lihtsalt pole.

About the author