Saada sõbrale

Eesti laiatarbemeediast võib aeg-ajalt leida üsna emotsionaalseid sõnavõtte, milles manatakse maapõhja kapitalismi ja meie riigijuhtide väidetavalt liiga parempoolset poliitikat ning neatakse neid, kes on mõistnud hukka kommunismi. Viimase topeltlöögi andis eelmisel nädalal Ekspressi grupeeringu väljaannetes kultuurikriitik Anders Härm, kes jõudis oma heietustes juba välja väiteni, et Lenin on naasnud poliitilise mõtlejana maailma poliitilise filosoofia väljale. Tegelikult ei ole ta sealt muidugi kunagi täielikult kadunud, sest mõni fänn on tal ikka kusagil leidunud, täpselt nagu Adolf Hitleril. See aga ei tähenda, et tema ideed tänapäeva maailmas tähelepanuväärset kaalu omavad, kuigi kohalike vasakpoolsete hulgas paistavad need olevat päris populaarsed.

Milline on siis tegelik olukord?

Prantsuse filosoof ja majandusteadlane Guy Sorman tõi hiljuti mainekas USA ajakirjas City Journal välja kümme punkti , milles on jõudnud kokkuleppele peaaegu kõik tunnustatumad majandusteadlased ning mida järgivad aina enam poliitikadisainerid üle kogu maailma.

1. Turumajandus on kõige tõhusam majandussüsteem ning turumehhanismid suudavad tulla toime ohtudega majanduse pikemaajalisele arengule paremini kui riigid. Ühtlasi pooldavad mõned majandusteadlased vaba turumajandust ka poliitilistel põhjustel, sest plaanimajandus või ülemäärane bürokraatia võib hakata nende arvates lämmatama isikuvabadust.

2. Vabakaubandus aitab kaasa majandusarengule, sellest saavad kasu nii rikkad kui ka vaesed riigid ning see soodustab keskklassi teket ja arengut, jagades majanduskasvu vilju ühtlasemalt nii riikide vahel kui ka nende sees.

3. Arengut toetavad head institutsioonid -- kindlustusfirmad, reitinguagentuurid jne. Kõik majandusteadlased nõustuvad tänapäeval, et majandusareng nõuab sõltumatut ja usaldusväärset õigussüsteemi, mis kohustaks täitma lepinguid ja tagaks ausa konkurentsi. Vähem on üksmeelt selles, kas vajalik on ka näiteks demokraatia olemasolu (leidub kapitalistlikke riike, mis ei ole demokraatlikud, kuid mitte ühtegi demokraatiat, kus ei valitse turumajanduslik kapitalism).

4. Majanduse headuse parimaks mõõdupuuks on selle kasv. Erinevalt teistest pakutud mõõdupuudest, näiteks inimeste õnnetundest, saab majanduskasvu määrata objektiivselt. See ei ole küll täiuslik mõõdupuu ega mõõda kõike, kuid paremat ei ole. Suur majanduskasv ei lahenda kõiki probleeme, aga kasvu puudumine ei lahenda mitte ühtegi probleemi. Riikidel on vähe võimalusi majanduse pikemaajalise kasvu mõjutamiseks, aga need on võtmetähtsusega võimalused: parandada õigusriiklust, kaitsta eraomandit, arendada infrastruktuuri ning tõsta hariduse kvaliteeti.

5. Majanduskasvu mootoriks on loov hävitamine st. majanduse struktuuri katkematu seestpoolt uuenemine, mida tõukavad tagant tehnilised uuendused ja inimeste ettevõtlikkus (mida omakorda soodustab hea majanduspoliitika), toob jõukust, kuigi selle tõttu töö kaotanud võivad mõistetavatel põhjustel protesteerida.

6. Kasvu jaoks on vaja stabiilset raha, mida inimesed saavad tuleviku tarbeks säästa. Inflatsioon on alati halb, pärsib inimeste ettevõtlikkust, aeglustab majanduse kasvu, põhjustab sotsiaalset ebavõrdsust ja soosib spekuleerimist, mitte investeerimist. Milton Friedmani propageeritud monetarism, mida peeti omal ajal revolutsiooniliseks, on nüüd iseenesest mõistetav. Parimaks teeks inflatsiooni ohjeldada peetakse raha väljalaskmise andmist valitsustelt sõltumatutele keskpankadele, mis järgivad monetarismi põhimõtteid, näiteks USA Föderaalreserv ja Euroopa Keskpank.

7. Töötus erialaste oskusteta tööliste hulgas sõltub suuresti sellest kui palju tööjõud maksab. See tähendab, et tööturu reguleerimine, näiteks miinimumpalga kehtestamine, mis lisab tõõjõukulusid, suurendab töötust. Ulatusliku töötuse kaotamine ei ole mõeldav ilma selliste regulatsioonide vähendamiseta.

8. Heaoluriik on küll mingil määral vajalik, kuid see ei ole alati tõhus. Oluline on mitte muuta üksikisikuid ja inimrühmi sõltuvaks riiklikust abist, mis sulgeb nad kestvasse poolvaesusse, sest pärsib nende isiklikku algatusvõimet, mis aitaks neil sellest väljuda.

9. Majanduse edusammudele on aidanud kaasa keerukate finantsturgude loomine. Neil ei puudu loomulikult omad probleemid, kuid isegi finantskriiside ajal on need kokkuvõttes kasulikud. Majandusteadlased arutlevad täna üksnes selle üle kui läbipaistvad ja reguleeritud need peaksid olema, et paremini toimida.

10. Konkurents on tavaliselt kasulik ja hea.

Need kümme põhimõtet peaksid olema majanduspoliitika juhtmõteteks ning aina enam need seda ongi. Sorman märgib, et teatud mõttes võib ehk isegi rääkida majandusteaduse jõudmisest ajaloo lõppu, kui laenata Francis Fukuyama kuulsat väljendit, sest see ei avasta enam kunagi uuesti hüperinflatsiooni ning tööstuse natsionaliseerimise võlusid. Tulevikku ei ole küll võimalik täpselt ette näha, kuid saab ennustada, et teatud poliitikad viivad tingimata katastroofini. Vana ja kulunud revolutsioonilise retoorika asemel ohustavad majandust nüüd rohkem sellised ohud nagu terrorism ja epideemiad.

Lenini ideede võimsast tagasitulekust ei ole reaalses maailmas mõtet rääkida, sest need on praktikas üsna kasutud. Filosoofilistes mõtisklustes võib aga keerata kokku igasugust jama, mida keegi kunagi realiseerima ei hakka.

Kapitalism on ennast praktikas tõestanud parima võimaliku majandussüsteemina. Oletagem aga hetkeks siiski, et me soovime jõuda kommunismi. Kas see oleks üldse võimalik? Mida peaks selleks tegema?

Kultuurimeistrid saavad muidugi taotleda kultuurkapitalist reisimistoetust ja sõita selle eest näiteks Kuubale, aga seal ei ole kommunism veel valmis ja selle utoopia ehitamise asemel on tegelikult juba võetud suund tagasi maailma. Põhja-Korea puhul sama häda. Eestis võivad poliitikud teha mõnikord midagi väga rumalat, nagu näiteks raudtee taasriigistamine, aga kommunismi ehitamist ei võta enam tõsiselt ilmselt isegi Edgar Savisaar, kuigi nõukanostalgiat põdevate vasakpoolsete häälte nimel võib ta mõne jabura mõtte ju teoks teha. Klassisõja ja revolutsiooni puhkemist ei ole samuti ette näha.

Puhast kommunismi ilmselt kusagilt leida ei õnnestu, aga selle ideaalidele kõige lähedasem elu näib valitsevat Iisraeli kibutsites, mis ei vasta küll päris hästi marksistlikule doktriinile. Härm aga suhtub Iisraeli nii vaenulikult, et temal vist ei kõlbagi juudiriigi pinnale astuda. Mida sellisel juhul teha?

Rajada Eestisse mõni kibuts? Kahjuks ei soosi seda meie maksusüsteem, mis ei ole piisavalt parempoolne. Minu soovitus meie kommunismiehitajatele on, et nad hakkaksid võitlema maamaksu kaotamise eest. Pärast seda võime rääkida juba järgmisest sammust sellel pikal teel, mis võib teoreetiliselt ju isegi kuhugi välja viia, kuigi praktikas ei ole seda veel keegi näinud. Ühest võiksid nad aga oma kommunismi ehitades hoiduda... teiste inimeste pidamisest kõntsaks.