Saada sõbrale

Äsjane Eesti Vabariigi aastapäevakontsert ja sellele pühendatud ülevoolav kiidulaul tegi mind üsna nõutuks. Kas tõesti olin üks harvadest, kes pettuma pidi ja selle geniaalsusest ja kõrgetasemelisusest aru ei saanud? Või ei ole antud teemal sobilik kriitilises toonis rääkida ja kogu pakutav tuleb alati nurisemata alla neelata? Õnneks ei ole mul põhjust end kuigi erandlikult tunda - et tegemist oli tõelise fopaaga arvavad paljud, kellega olen rääkinud. Aastapäevakontsert oli kui õudusunenägu, mille ülistamist on suisa piinlik kuulata, kirjutas ka kunstnik ja kirjanik Toomas Vint. Hea meelega vaidleksin talle küll vastu, kuid paraku pole see võimalik. Täpselt samad tunded valdasid ka mind ja kogu meie peret, kui olime ennast mõnusalt ja täis parimaid ootusi Vabariigi aastapäevakontserdi teleülekannet jälgima seadnud.

Kõleda, üksluise, dekoreerimata ja ilma igasuguse pidulikkuseta saali ainsaks iluks olid kaunilt riietatud daamid ja aumärkidega pärjatud pidulikes ülikondades härrad. Ilma nendeta ja presidendi kõneta oleks toimunut võinud pidada järjekordseks igaõhtuseks teatrietenduseks, mitte üheks meie riigi olulisemaks tähtpäevakontserdiks. Ometi ei olnud seekord tegemist isegi mitte igasugusele, veel vähem Vanemuise lavale sobiva etendusega.

Vaatamata professionaalsetele ja headele esinejatele, jättis üritus pigem kooli- või amatöörteatri mulje. Mul ei ole mõtteski isetegevuslasi halvustada, kuid professionaalne lavastus nõuab lati märksa kõrgemal hoidmist võrreldes külateatriga. Lavakujundusele ei ole midagi ette heita, kuid kahju oli jälgida näitlejaid, kes minevikuks, olevikuks ja tulevikuks kehastunult olid sunnitud esitama tõeliselt idiootlikke ja seosetuid tekste, mis mineviku ja tuleviku osas kulmineerusid sõna otseses mõttes maa alla (ja unustusse) vajumisega. Meil justkui polegi vaja ei minevikku ega tulevikku, andis see märku. Vaid perspektiivitu ja segane olevik omab tähendust. Huvitav, kas teksti autor ja lavastaja ei ole tuttavad vanarahva tarkusega, mille järgi neil, kes ei mäleta minevikku ei ole ka tulevikku. Või tahetigi sellega rõhutada iseseisva ja suveräänse Eesti riigi ja rahva edasikestvusväljavaadete täielikku puudumist? Kas just selle tõestamiseks olid lavale toodud meid enesehävituslikule multikultuuristumisele kutsuvad neegeresineja ja vene balalaikavirtuoos, kes siinkirjutaja suureks hämmastuseks mängis lõpulooks meie riiklikusse iseolemisse ja rahva eksistentsi alati vaenulikult suhtunud Vene impeeriumi hümni: suur ja lai on maa, mis on mu kodu...? Ja seda meie riigi sünnipäeval ja kogu meie presidendi poolt välja valitud eliidi (kaasa arvatud president ise ja valitsuse-riigikogu liikmed) täieliku taipamatuse ja marulise aplausi saatel! Kas saab suuremat mõnitust olla?

Üksjagu imestama pani ka suurema osa ülejäänud muusika valiku põhjendatus, mis kohati vaat et lausa matusemeeleolu, mitte rõõmsa riikliku tähtpäeva - Eesti Vabariigi sünnipäevapeo meeleolu, tekitas. Kas see oli taotluslik?

Justkui kõigest sellest vähe oleks, põhjustas õlgukehitamapanevat piinlikkust lavale hiilinud naiivsete laadapalaganide, reklaam- või lasteüritustega assotsieeruv veider elukas, kes pidi sümboliseerima Eesti Vabariigi vapilõvi. Kontrast kauni, uhke, rühika ja võitlustahet täis oleva, rahva vaprust ja edasikestvutahet näitava riikliku sümboliga oli karjuv. Etenduse lõvi oli kõike muud kui seda. Ta oli hädine, kurvanäoline, värisev ja kaastunnet-äratav äpu, kes julges laval toimuvat vaid haleda argpüksi kombel puu tagant piiluda. Kontserdi lõpuks lösutasid kõik kolm vapilõvi rammestunult, justkui bakhanaalil kustunult, või hoopis resigneerunult võõramaiseid kosilasi meelitavate sireenidena (stripibaari)laval, andes üsna ühemõttelise pildi Eesti riigi jätkusuutlikusest. Sama resigneerunult ja väsinult kõlas ka presidendi, muidu igati kena kõne lõpufraas: „Elagu Eesti!“

Ometi ülistasid TV poolt intervjueeritavad kohalolijad aastapäevakontserti vähimagi reservatsioonita. Tõenäoliselt leiti teistsuguse seisukoha eetrisselaskmise kohatu olevat, kuid kontserdi lõppedes oligi enamiku kohalolnute nägudel näha, mitte imestus ja pettumus primitiivse ja süngemeelse etenduse üle, vaid naiivne ja siiras vasikavaimustus. Aplaus kõlas uhke. Kõigi puhul ei saa seda loomulikult väita, kuid ilmselt oli juba kutse ballile iseenesest tekitanud enamikus publikus sellise eufooria, et toimunu objektiivne hindamine käis kaugelt üle nende kriitilise meele ja arusaamise. Küll oleks see pidanud olemas olema aga lavastuse autoritel ja kokkupanijatel, kes ennast professionaalideks peavad. Kui neil oligi seoses eelpoolkirjeldatuga häid ideid ja kavatsusi, siis puudus neil igatahes võime neid rahuldavalt realiseerida. Head esinejad seda puudujääki ei kompenseerinud.

Loodan, et vähemalt Toomas Vindi kahtlus, et etendus oli mõeldud vaimupuudega inimeste jaoks või olid tegijad kogu prooviperioodi silmini täis, ei pea paika. Või peab?