Saada sõbrale

Täna, 9. märtsil tähistatakse taas Tallinna barbaarset pommitamist nõukogude lennuväe poolt Teises maailmasõjas. Tallinna pommitamise tähistamisele eelnes Narva pommitamise meenutamine 6. märtsil. Eelkõige just Narva täieliku hävitamise, sealse eestlastest elanikkonna küüditamise ning linna elanikel oma kodudesse tagasipöördumise tõkestamise tõttu ongi meie piirilinnast praeguseks kujunenud paik, kus eestlasi elab vaid paar protsenti.

Narva ja Tallinn polnud aga kaugeltki ainsad Eesti linnad, mis sõja ajal, eriti aga 1944. aastal nõukogude lennuväe terrorirünnakute ohvriks langesid. Lausa absurdne on sealjuures, et mõnelgi juhul (näiteks Tartus) jätkusid pommitamised veel siiski, kui linn oli juba venelaste kätte langenud või (Pärnus) sakslased sealt lahkunud olid.

Niisugused juhtumid kõnelevad vaid sellest, et eesmärk polnud mitte vaenlase - sakslaste - kahjustamine, vaid Eesti kui niisuguse sihikindel ja tahtlik hävitamine.

Jätkus ju hävitamine ka pärast sõda, kui Eesti barokipealinna Narva kohati täiesti taastatavad ajaloolised varemed täielikult maatasa tehti, nii et ei säilinud isegi vana tänavavõrgustikku, ning selle asemele uus sotsialistlik, migrantidega asustatud linnamonstrum rajati.

Sarnane saatus tabas ka Pärnu südalinna, kus lammutati orduloss, Nikolai kirik ja osa vanalinna kvartalitest. Mõni aeg hiljem lasti õhku ka Endla teatri täiesti taastatav kehand, põhjuseks ilmselt fakt, et just seal kuulutati 1918. aastal välja Eesti Vabariik.

Praegu asub Endla teatri kohal nõukogudeaegne kastmaja Hotell Pärnu, kunagise ordulossi asupaigas seisab aga Endla teatri uus hoone. Mis puutub lanmmutatud vanalinna kvartalitesse ja Nikolai kirikusse, siis nende kohal on äärmiselt inetute hruštšovkadega Pikk tänav.

Vähemal määral leidis sarnane protsess aset ka Tartus, kus kesklinna mõlemad puruks pommitatud kaldapealsed valdavalt siiski täis ehitamata jäeti ning lihtsalt haljasaladeks kujundati.

Peale meie suuremate linnade said oma pommilöögid ka väikelinnad: Jõhvi, Tapa ja Petseri. Viimases pommitati eelkõige kloostrit.

Mitte ühegi Eesti linna pommitamisel polnud vähimatki strateegilist tähendust. Ka mitte Narva pommitamisel, kuna selles linnas polnud pommitamise ajal ei saksa vägesid ega elanikke. Pommitati lihtsalt selleks, et purustada. Ehk siis selleks, et põlisrahvast terroriseerida ja uutele isandatele alandlikeks alamateks painutada.