Põlastusväärsed roosad hipid

pilt.phphhhhhhhhhhhhAvalikkus on nüüdseks sellega juba ära harjunud – tuleb mõni kuni mõnikümmend napakat kokku ja nõuab valjult, kategooriliselt ja ähvardades midagi. Meediale üldiselt ka selline tsirkus meeldib, välja arvatud juhtudel, kui nõudmised on poliitiliselt ebakorrektsed. Pigem eelistatakse ninnu-nännu teemasid. Mis sest, et protestid ise on pigem krõbedad. Müübki paremini.

Viimasest ajast tuleb selliseid sündmusi meelde kaks tükki. Loomanahksete rõivaste vastu lällanud võltshumanistid ja autostumise vastu võidelnud klounid Tartu maantee avamisel Tallinnas.

Mõlemad meeleavaldused on ühe suurema mõtlemisviisi nurisünnitised, mis, tarbetu mainidagi, on meile eksporditud Lääne eluvõõraste kuid sõjakate roosade hipide poolt, kes väsimatult otsivad ikka uusi ja uusi tuuleveskeid, millega võideldes oleks võimalik unustada maailma tegelikud probleemid. Nahakaupluste vastu sõdinud aktivistide hulgas oli raske mitte märgata soome keelt. Mõnede hinnangul moodustasid kuni poole seltskonnast põhjast pärit maailmaparandajad, kellel ilmselt Soomes enam ühtegi korralikku riidepoodi rüüstata pole. Samasse ritta mahub ka igal augustil Tallinnasse kogunev Euroopa homoõiguslaste aktiiv, kes idabarbareid valgustama tulevad.

Iseenesest mulle kodanikuaktiivsus väga meeldib. See ongi kodanike, mitte poliitikute ja ametnike asi selgeks vaielda ja paika panna, mida me oma elukeskkonnas heaks kiidame või pahaks paneme, mida lubame ja mida keelame. Ja iseenesest on nõudmine, et karusnahakasvatused loomadega viisakalt ümber käiks väga mõistlik, nagu on ka mõistlik otsida lahendusi ummikute vastu. Aga midagi pole teha, vaadates rünnakuid kauplustele või homomarssi või anarhistlikke spektaakleid autoliikluse vastu jääb sellest kõigest lihtsalt tülgastav ja piinlik mulje. Need ei ole lihtsalt usaldusväärsed inimesed. Neid ei saa tõsiselt võtta. Mis kõige hullem, nad ei veena pealvaatajaid isegi selles, et nad ise end tõsiselt võtaks.

Tegu on õõnsa edvistamisega, eneseupitamisega, endale õlale patsutamisega. Tegu on pseudoprotestidega, isegi kui probleemid ise on tõsised. Ja nagu vasakpoolsete ürituste puhul ikka, tegu on kahepalgelisusega. Hüsteerilised naised, kes kolkisid vastu nahakaupluste aknaid räägivad põlevate silmadega loomade elu kaitsmisest. Ometi ei ole ma näinud neid samu inimesi kaitsmas inimelusid. Kus on kõik need humanistid, kes võitlevad loomade õiguste eest, kui on vaja protestida 12 000 abordi vastu, mis Eestis igal aastal sooritatakse? Kas tõesti on loomade elu ja nahk neile tähtsam, kui inimimikud? Küllap vist, sest ma ei ole näinud ühtegi ei rahumeelset ega vägivalda kalduvat protesti ühegi haigla juures, kus Eestis iga päev mõrvasid sooritatakse. Või on lugu tõesti nii, et nende asjade tähtsuse järjekord on sedavõrd sassis, et nad ei saagi aru, kui on alustanud oma üllast üritust valest otsast? Ma võin mõista, et inimesed, kes üldse mitte millestki ei hooli – ei loomadest ega lastest – jätavad nii poe akna taga kui haigla ees protestimata. Aga inimesed, kellel põleb sees selline võitlusiha võiks ju end rakendada millegi asjaliku ja väärtusliku nimel. Inimesed, kes peavad loomade elutingimusi olulisemaks inimelu kaitsmisest on moraalselt nii väärastunud, väärtustes nii eksiteel, et ma ei saa neid pidada millekski vähemaks kui puhta kurjuse käsilasteks.

Sama kehtib autostumisvastaste kohta. Olla autode ja nende kasutamise vastu on sigavõlts. Keda ei ärritaks ummikud. Aga nõuda inimestelt, et nad kas vabatahtlikult või administratiivsete meetodite sunnil loobuks oma isiklikust mugavusest ja ajast on rumal, tagurlik ning vastutustundetu. Kõigilt neilt pasunapuhujatelt tahaks küsida, kas nad on üritanud kolme väikese lape ja titekäruga tipptunni ajal ühistranspordis sõita? On nad üritanud ühistranspordile toetudes ära korraldada oma jõuluostud 18 sugulasele? Üleskutseid loobuda autost saavad teha ainult inimesed, kellel ei ole kuhugi vaja minna ega midagi vaja teha ning kellel pole vastutust mitte kellegi ega millegi ees peale iseenda. Tegu on enesekesksete ja eluvõõraste inimeste egolaksuga. Ummikute ja saaste puhul pole vaja mitte lõputult nõuda ebareaalselt, et inimesed loobuks autodest, vaid panna loov mõtlemine tööle ja asuda otsima viise, kuidas teha autosid keskkonnasõbralikemaks ning liiklust paremini sujuvamaks. Midagi praktilise väärtusega ja tulemuslikku aga jõllis silmadega pasunat puhudes saavutada on väga raske ja olgem ausad, pseudoprotestijate jaoks puuduks selles igasugune fun!

Kurb lugu on selles, et Lääne poliitika allub sellise tsirkuselaadse väljapressimise loogikale. Press haibib teemad üles ning poliitikud kaotavad närvid. Nad soovivad alati jätta muljet, et tegelevad aktiivselt millegagi, mis rahvale korda läheb. Seega ei suuda nad vastu panna kiusatusele tormata võitlusse, kehtestada uusi reegleid ja keelde, asuda nõudma uusi makse, lugema epistlit halbadele inimestele, kes oma jultumuses „liiga palju” autoga sõidavad või korralikke riideid kanda tahavad. Läänes on nüüdseks juba aastakümneid poliitikat nii tehtud.

Esiteks teeb see asjalike loomakaitsjate ja autostumisprobleemidele lahendusi otsivate inimeste elu raskemaks, kuna naeruvääristab neid ja kogu temaatikat. Teiseks aga, kogu selle aja jooksul, kui võideldakse loomanahkade või mõne muu valusalt põletava probleemi üle lükatakse tõelised probleemid nagu kuritegevus, kultuuriline allakäik, demograafiline kriis, islami invasioon ja kõik need muud ebamugavad teemad vaiba alla. Järgmisele põlvkonnale. Kes on need probleemid lükanud meile. Meie hulgas pole sugugi vähe neid, kes sooviks neid edasi lükata järgmisele põlvele. Nad on sama põlastusväärsed, kui nende eelkäiad.

About the author