Rahaga võib osta hà Ãli, aga mitte patriotismi

Seoses lähenevate Riigikogu valimistega on alanud võidujooks, mille käigus pea iga Liberaalse Internatsionaali juhtimisel Eestit valitseva poliitilise kartelli liige üritab jätta muljet, et just selle käest on valijatel võimalik saada otse kätte kõige rohkem raha. Kui varem räägiti, et Keskerakond ostis viiesaja krooniga pensionäride hääli, siis nüüd on asutud tegema järjest suuremaid panuseid ka noorematele valijatele, keda püütakse nii tudengipalga kui nn. sõduripalgaga, mida kaitseminister Jürgen Ligi ajateenijatele maksma tahab hakata. Ei leidu vist ühtegi mõistlikku inimest, kes usuks Ligi väiteid, et ajateenijatele lubatav 2000 krooni kuus ei ole seotud tema ammuse unistusega minna Eestis üle palgaarmeele.

Kui meenutan enese poolt kaitseväes veedetud ligemale aastat, siis saan täiesti aru paljudes ajateenijates tekkida võivast kiusatuses anda oma hääl poliitilisele jõule, mis nii lahkelt raha jagab. Mõnikord võivad isegi muidu tasakaalukad ja arukad inimesed pea kaotada, kui nende silme ees porgandit liputada. Reformierakonna katse teha ajateenijatega sama, mida Keskerakond tegi pensionäridega, väärib täit hukkamõistu. Seda enam, et taolised kavatsused näitavad reformierakondlaste mandumist odavat populismi viljelevateks politikaanideks, kes ei ole väärt kandma parempoolsete nime. Rahajagamise abil häälte ostmises ei ole ju midagi parempoolset.

Ühtlasi näitavad riigieelarve pidevad ülejäägid ja viimasel ajal eriti võimsalt vohama hakanud “hääl meile — raha teile” stiilis lubadused, et Eesti probleemide allikaks ei ole ühtlased maksumäärad, kuigi vasakpoolitsevad arvamusfüürerid ja parteid seda veendunud ilmel väidavad, vaid hoopis maksudena kogutud raha ümberjagamisega seonduv. Näiteks paljuräägitud politsei- ja päästetöötajate suhteliselt madalad palgad on ju selgelt tingitud ühe võimuerakondade suursponsori huvist tööjõudu sellest valdkonnast erasektorisse meelitada, mitte riigi väikesest rahakotist. Ja nii on paljude teistegi probleemidega, mille lahendamata jätmist poliitikud väidetava rahapuudusega õigustavad.

Iseenesest ei oleks mul loomulikult midagi selle vastu, et suurendatakse ajateenijatele makstavat igakuist tasu, kui praeguse kaitseministri tegevus ei oleks nii silmnähtavalt seotud tema fanaatilise kinnisideega minna Eestis täielikult üle palgaarmeele. Ligi kinnitused vastupidises mõjuvad sama õõnsalt ja ebasiiralt kui homoaktivistide jutt, et nende poolt nõutav samasooliste abielude seadustamine ei ole kuidagi seotud lapsendamisõiguse andmisega. Asjaosalistele endile on ju väga hästi teada, et üks asi viib teiseni. Et ühiskond ei ole valmis koheselt aktsepteerima radikaalide maksimumprogrammi, siis liigutakse edasi sammhaaval, kuid lõppsiht sellest ei muutu.

It is important to stay abreast with what is happening in the government. Later, you can catch up with friends as you play casino games at http://www.casinoguy.ca.

Virtuaalkaitse pooldajad armastavad rõhutada, et Eesti ei suudaks ennast sõja korral nagunii ise kaitsta. Jah, see on ilmselt nii, kuid see ei tähenda, et tuleks loobuda võimest reaalselt vastupanu osutada. Hoopis vastupidi, mida suurem on meie võime ise vaenlasele vastupanu osutada, seda raskem on suurriikidel sõlmida kokkuleppeid üle meie peade; seda keerulisem on välisjõududel avaldada survet kohalikele võimukandjatele, kes oleksid vastasel korral altid andma järele juba esimesele näpuviibutusele, sest neil puudub seljatagune, millele toetudes ennast kindlamana tunda.

Üksnes välismissioonidele keskenduva palgaarmee puhul, millele üleminekut radikaalid nõuavad, jõuaksime üsna pea välja uute küsimusteni. Kas on oluline, et selles teeniksid Eesti kodanikud? Miks peaksime raiskama oma tööjõudu, kui seda tuleks odavam palgata missioonipiirkonnast kohapealt? Pealegi ei huvitaks Eestis eriti kedagi, kui palju võõramaa mehi meie lipu all hukub, kuid siit pärit võitlejate kaotus annab endast kodus tunda. Nii tabaks meid lõpuks sama saatus, mis vanu roomlasi, kes hakkasid uskuma, et kõike on võimalik saada raha eest.

Võõrleegioni ideel, millest vähemalt reformierakondlased on omavahel juba aastate eest rääkinud, oleks jumet üksnes siis, kui seda kasutatakse Riigikogu ja valitsuse poolt võetud rahvusvaheliste kohustuste täitmisel ehk välismissioonidel. Eestis tegutsemiseks sobivad siiski paremini kohalikud inimesed, mitte välismaised palgasõdurid, keda meie maaga seob vaid tööleping, mis olukorra teravnedes lihtsalt ühepoolselt üles võidakse öelda.

Kui on nii kange tahtmine iga hinna eest kaitseväge reformida, siis võiks pigem mõelda hoopis kutsealuste ringi laiendamisele — seada kohustuslik ajateenistus sisse ka tütarlastele, nagu Iisraelis. Seni on loomata korralik asendusteenistuse süsteem. Koolides võiks taastada tsiviilkaitse tunnid ja lasketiirud. Lisaks laskespordi edendamisele aitaks see maandada pingeid, mis võivad muidu leida väljundi koolivägivallas. Kahtlemata leiduks kriitikuid, kelle väitel tähendaks see pöördumist tagasi nõukogude aega. Arvaku mida tahes, fakt on see, et nii suureneks Eesti kaitsevõime ehk inimeste võime ennast kaitsta, osutada vastupanu. Aga loomulikult on alati lihtsam lammutada kui ehitada.

About the author