Sini-rohe-must-valge?

Rahvuslus, nagu me seda täna (veel) tunneme, sündis Euroopas romantismiajal. Võib arvata, et enne seda ei olnud rahvuslikud iseärasused, nagu näiteks keel, inimestele sedavõrd olulised. Arvan, et Eesti kodudes ei valatud rahvuslikke krokodillipisaraid siis, kui oli võimalik mõisateenijaks saada või veelgi enam – kui avanes harv võimalus saada sisse mõnesse gildi või tsunfti. Ja otse enesestmõistetavalt loobuti selle nimel koduse maakeele kasutamisest ning hakati püüdlikult Saksa keelt purssima. Alles märksa hiljem hakati seda halvustavalt “kadakluseks” kutsuma. Akadeemilises maailmas võimutses kuni keskaja lõpuni ja kohati veel kauemgi suveräänselt Ladina keel.

Just romantismiajal hakkasid kõik rahvad ja rahvakillud omaenda juuri ajama, sealt, rahvuslikust mütoloogiast, midagi erilist ja ainuomast otsima ning üksteise võidu eeposi kirjutama. Seda erilist ja ainuomast leida ei ole aga mitte kerge. Isegi siis kui me endi arvates selle “miski” sealt üles leiame, mis “eriline” on, ei pruugi see teiste meelest mitte sugugi sedamoodi paista. Meie “eriline” võib mõne teise ja suurema jaoks paista hoopis erilise metsluse või matslusena. Näiteks või eestlastele armas vana hea müüt meie erilisest, lausa erakordsest töökusest. Kui pisut teisi rahvaid uurida, selgub kurb tõsisasi, et sedamoodi arvab enda kohta suurem osa maailma rahvastest!

Kujukaks näiteks enda erilisuse pilamise kohta teiste poolt on praegu meie kinodes jooksev film Borat.

Jah, trügida avatud ühiskondade eesrindlikku ja vabasse maailma ei ole mitte just alati medalite, tänukõnede ja majandusliku heaoluga tasustatav. Tegelikult on meie Kasahhi vendadel aga salarelv, mille kasutamise peale nad ilmselt veel tulnud ei ole. Selleks oleks seesama vana hea džihhaad, mis Salman Rushdiet viimaks isegi Islami usku astuma sundis. Jah, kui üks religioon teeb selle üheselt selgeks, et nemad karistavad oma sümbolite pilamist alati vägivallaga, siis tundub see olevat vaat, et ainsaks tõsiseltvõetavaks argumendiks.

Värske rahvuslus kaaperdas religioonilt mitmed sellele seni ainuomased terminid ja sümbolid ning hakkas rääkima rahvuslusest kui otse Jumala enda poolt loodud “erilisest”. Eesti on oma erilisuse taotluses otsinud tuge ikka ühelt teiselt, väikeselt, tublilt ja veelgi erilisemalt – Iisraelilt. “Sa oled kui Iisrael vanast”, õhkas kord meelehaige Juhan Liiv. See erilisuse otsing küünib kuni metsikute teooriateni Vana Testamendi Kaalebi ja meie Kalevi suguluse kohta, mis lähevad selleni välja, et Kalevipojast saab ei keegi muu kui Kaalebipoeg! Liiatigi on Vanas Testamendis, 1. Ajaraamat 4:12, nimetatud ka kedagi Estoni-t. Just see, erilisus ja ainuomasus, tegigi kõik etnosed esimeste religioossete rahvuslaste silmis hoolimata rahvaste suurusest, võrdseteks. Just selles kontekstis tuleks mõista ja lugeda Kristjan-Jaak Petersoni, “Kas siis selle maa keel….”

Pikapeale õnnestus rahvuslastel ja kirikuõpetajatel üksteist leida ja seda hoolimata tõigast, et just pastoriamet oli meil, Eestis, arvata et üks viimaseid milles eestlased veel eesti ajalgi vähemusse jäid.

Seda kummalisemad on olnud rahvusluse metamorfoosid seoses ühiskonna sekulariseerumisega. Ühest küljest on rahvuslus omaks võtnud jätkuvalt marginaliseeruva religiooni omadusi. Hiljuti väitis peaminister Ansip et “Eesti Riigi puhul on tegemist igavikulise väärtusega.” Midagi sarnast sedastab ka meie Põhiseadus. Teisalt kaotab ka rahvuslus ise kiiresti oma sümboleid ja traditsioonilisi väljendusvorme. Kui religioosne/rahvuslik rahvakiht moodustas kuni teise ilmasõjani ülisuure enamuse meie rahvastikust, siis praegu säärast liitu enam ei eksisteeri ning seega on ka rahvuslus ise killunenud ning sunnitud otsima liitu uute potentsiaalsete liitlastega.

Minu arvates võiks rahvuslaste liitlasteks väga hästi sobida uus loodav erakond Rohelised, keda küll traditsiooniliselt pigem sotsidega kokku pannakse. Igal juhul on nii rahvuslik kui ka roheline mõtteviis mõlemad suunatud jätkusuutlikkusele ja peaks just seetõttu üksteisega hästi sobima?

Tõepoolest, mida peale hakata etnosega, kui tal ei ole enam keskkonda milles eksisteerida?

About the author