USA peab tõestama, et on jääv võim

After attending a governmental meeting, you can play slots games at an online casino to unwind as you reflect on what was discussed.

Mõne nädala eest raadios rääkides pakkus juturaadio juht Hugh Hewitt, et terroristid võivad üritada teha USA valimistel Hispaaniat. Te vast mäletate (ehki ilmselt paljud ameeriklased mitte), et 2004. aastal veristati sadu hispaania liiklejaid mitmes rongipommituses Madridis. Hispaanlased reageerisid tohutute tänavameeleavaldustega, näidates väidetavalt üles solidaarsust surnutega, kõik pisarais ja passiivsed ning nende loosungid ütlesid „Basta!” – „Aitab!” Selle all ei mõelnud nad „aitab” neist mõrvadest vaid „aitab” peaminister Aznari valitsusest ja Bushist ja Blairist ja vägedest Iraagis. Mõne päeva pärast valisid nad võimule sotsialistliku valitsuse, mis tõmbas kohe välja Hispaania väed Lähis-Idast. Tulusad paar tundi tööd džihaadile.

Ma ütlesin Hughle, et ei usu seekord midagi taolist juhtuvat. Vaenlane ei ole kamp Puštuni jakikarjastest kilplastesi vaid suhteliselt arenenud vähemalt oma arusaamises meist. Me oleme kõik uskmatud, aga mitte kõik uskmatud ei murdu ühte moodi. Kui nad oleks teinud Hispaaniat – lasknud õhku portsu metroovaguneid New Yorgis või muutnud pulbriks Empire State pilvelõhkuja – oleks nad taasäratanud 11. septembri ürgviha. Koos uue taevani kõrguva laibakuhilaga oleks valijad jooksnud tormi vabariiklaste veergu astumiseks ning nõudnud, et US lendaks kuhugi ja pommitaks midagi.

Džihaadiseltskond teab seda. Seega lasid nad käiku peenema strateegia. Nende nägemus Ameerikast on umbkaudu sarnane Briti ajaloolasele Niall Fergusonile, et Suur Saatan on esimene supervõim, kellel on ADHD sündroom (tähelepanu vajaduse ja hüperaktiivsuse sündroom – tõlk). Nad arutavad, et kui sa suudad allutada Ameerika tilk-tilk-tilkuvale halastamatule veepiinamisele Mesopotaamia kõrbetes – mõned surmad siin, turupommitamised seal, põlevad autod, õhtuste uudiste ajal toss linna kohal ja selle kõige hoogustamine mõni nädal enne valimisi – siis suudad sa piisavalt suure hulga valijaid veenda hääletama nagu hispaanlased, ilma, et nad ise sellest arugi saaks. Ja see töötas.

Võid seda ratsionaliseerida, mis teisipäeval juhtus varasemate kuuenda aastate valimistega – 1986, 1958, 1938 jne jne – aga mujal maailmas ei nähta seda nii ja ei nähta seda nii ka Euroopa võimukoridorides, kus tantsitakse ussitantsu. Ega ka mitte Hindu Kuši mägedes, kus nad tantsiks ka ussitantsu, kui mulla Omar poleks sellest teinud pea maha raiumisega karistatavat kuritegu. Ja nagu kinnitamaks, et teisipäev polnud lihtsalt 1986 või 1938, reageeris president, vallandades ministri, keda kõige tihedamalt seostatakse sõja läbi viimisega ning asendas ta mehega, keda seostatakse James Bakeri, Brent Scowcrofti ja teiste „stabiilsuse” fetišistidega, kes ajavad ebareaalset reaalpoliitikat.

Ükskõik, kas Rumsfeld oleks tulnud või mitte üle parda heita juba ammu, päris kindlasti ei oleks tulnud teda üle parda heita kolmapäeva hommikul. Esiteks, tegemist on ehmatavalt jultunud kinnitusega sõja politiseerimisest ja eriti ebaväärika taolisega. On raske leida mõnda veel avalikumat alandust üllale üritusele, kui teha selle juhtkond sõltuvaks Lincoln Chafee senati kohast (sõjavastane vabariiklane, kes sellegipoolest kaotas – tõlk). See, et president Rumsfeldi vallandas, oli väike ja vääritu.

Siiski, me oleme kõik hispaanlased nüüd. Ametisse astuv esindajatekoja spiiker ütleb, et Iraak pole mitte sõda, mis tuleb võita, vaid probleem, mis tuleb lahendada. Ametisse astuv kaitseminister kuulub komisjoni, mille ülesanne olid just see. Nostalgiline beebibuumilasest Boston Globe kolumnist seletab, et au nõuab, et Ühendriigid „tunnistaks kaotust”, nagu tehti Vietnamis. Pärismaalaste jaoks ei lõppenud see kuigi muhedalt, aga põrgu nendega.

Mida see tähendab, kui maailma hüpervõim, kes kulutab 40 protsenti planeedi sõjalisest eelarvest, otsustab, et ei suuda taluda enneolematult väheste kaotustega sissisõda kohalike kaltsakatest mässuliste ja imporditud terroristide vastu? Te võite seda nimetada „ümberpaigutamiseks” või „väljumisstrateegiaks” või „auga tehtud rahuks”, aga selleks ajaks, kui asjast teatakse al Jazeeras, võite kihla vedada, et ükskõik millises ametlikus eufemismis Washingtonis kokku lepiti, see läks tõlkes kaotsi. Sama juhtub, kui sellest teatakse „Tere hommikust Pyongyangi” saates ja Khartoumi teles ja kui järgi mõelda, siis ka BBC-s.

Kogu ülejäänud maailma jaoks ei ole Iraagi sõja põhiküsimus Iraak. Selleks on Ameerika ja Ameerika tahe. Mulle on räägitud, et kusagil sügaval Pentagoni sisemuses tegelevad strateegid sõjamängudega, valmistudes selleks suureks vastasseisuks Hiinaga kusagil 2030/2040. Noh, küllap see on rutiinne töö, ma arvan. Aga asjade praeguse seisu juures, selleks ajaks, kui Hiina on piisavalt võimas, et esitada USA-le väljakutse, ei ole tal seda enam vaja teha. Vahepeal aga, neid kutte, kes meile praegu väljakutseid esitavad – Iraagis, Afganistanis, Iraanis, Põhja-Koreas ja mujal – peetakse Ameerika valijate poolt tõsielusarjaks, mis on igavaks muutunud. Sorry, me ei viitsi enam vaadata kas võidame või kaotame, me pigem hääletame end sellelt saarelt välja.

Kahe nädala eest, te võibolla mäletate, teatasin ma kohtumisest president Bushiga, milles ma küsisin talt järgmiselt: „Te ütlete, et vaja on olla ründes kogu aeg ja püsida ründes. Kas pole mitte probleem selles, et ameerika rahvas oli võimsalt teie selja taga, kui läksite ja kukutasite Talibani, kui läksite ja kukutasite Saddami. Aga kui paistab olevat mingi tänutu poolkoloniaalne politseitöö kaitseoperatsiooni, millel lõppu ei paista… Kus selles on rünnak?”

Teisipäeval, kui rahvusliku julgeoleku hääled haihtusid ja ilma selleta – mis jääb järele Grand Old parteist? Kongressi vabariiklased lõpetasid kõigist maailmadest halvimas: suur, ülepaisutatud, koolikatuseid ehitav, sotsiaalabi go-go valitsus kodumaal ja võitlusvaimuta ebakindel politseitöö välismaal. Juhtumisi soovitab mu uus raamat vastupidist: väike, kõhn, efektiivne valitsus kodus ja jõuline agressiivne enesekindlus välismaal. Selles suudetakse ülihästi, kui ma tohin ennast kiita, seostada sõda ja välispoliitika kodumaiste teemadega. Loomulikult, sa ei peagi olema nii ülihea, kui vabariiklaste seosetu ümberpööratud versioon asjast on ainus pakkumisel olev alternatiiv.

Nii on, et me oleme väga pimedas kohas praegu. Sellest on palju aega möödas, kui Ameerika võitis ilma kahtluseta mõne sõja ja valida kaotada Iraagis oleks sellise kolkaliku eneseimetluse akt, et Ameerika hetk ei suudaks edasi kesta, ega väärikski seda. Euroopa on muutumas pool-moslemlikuks, Kolmanda maailma pankrotis võimetud riigid muutuvad tuumajõuks ja kogu selle 40 protsendi planeedi sõjalise kulutuste juures ei suuda Ameerika leida endas tahet võtta ette kollanokk vaenlasi. Me arvame, et võime lihtsalt mängu varem ära lõpetada, koju minna ja telekat vaadata.

See ei tööta nii. Ükskõik, millega asi algas, Iraak on Ameerika tõsiseltvõetavuse test. Ja kui Suur Saatan ei suuda võita Vietnamis ega Iraagis, kus ta üldse suudab? Just niimoodi vaatavad asju Hiina, Venemaa, Iraan, Põhja-Korea, Sudaan, Venezuela ja terve hulk teisi. „Need värvid ei jookse” võib olla hea hüüdlause T-särgile, kuid reaalsuses on need värvid viimased 40 aastat jooksund Kagu-Aasia džunglitest, Pärsia kõrbete helikopteritest kuni Mogadišu tänavateni… Lisada sellele nimekirjale Mesopotaamia liivad on nõrkuse akt, millest Ameerika ei toibu iial.

About the author