VACLAV HAVEL: Inimestes ärkab kodanik

Ma ei hakka te kõrvu oma inglise keelega vaevama. Tänaksin siiski meelsasti Madriidi Klubi selle eest, et ta mind hiljuti liikmeks võttis ning rõõmustan selle üle, et saame seda kokkusaamist võõrustada siin, Prahas. Lubage mul teha mõni märkus teemal, millele see kokkusaamine suures osas on pühendatud, nimelt postkommunismi-teemal. Ma pigem ei tõlgendaks seda sõna pelgalt tehnilise mõistena, mis käib kommunismi languse järgse ajajärgu kohta. Mõtiskleksin meeleldi selle üle, mis seda arenguetappi vahetult iseloomustab.

Nii nagu polnud ajaloos ettekujutust selle kohta, mis kommunism on – seda ei saanud ennustada, kuna ta leidis aset ajaloos esmakordselt – , nii ei saanud ennustada ka, kuidas kommunism lõpetab ja mis täpselt tuleb pärast teda. Nüüdseks on meil juba 16-aastane kogemus ja nagu mulle tundub, on sel kaks dimensiooni.

Üks kahest on virgutav. Ta näitab, et demokraatiat saab taaselustada, et täielikult riigistatud majandust saab muuta toimivaks turumajanduseks, et demokraatlikud mehhanismid võivad toimida isegi pärast pikka pausi ning et areng demokraatia suunas on ilmselgelt pöördumatu.

Teisalt jälle näeme ka tumedamaid külgi. Me anname endale aru, et meil puudus demokraatlik eliit, kel olnuks ettevalmistus ja kontinuiteet, puudus demokraatlik poliitikakultuur, oli katkenud majandusvõimu erakätes olemise traditsioon. Seega tekkis improviseeritult poliitiline demokraatlik eliit ning kõik sai väga kiiresti ja radikaalselt privatiseeritud. Ja see oli vajalik. Sellest hoolimata tekkis äkki uus, traditsioonidele ja kultuurilisele järjepidevusele mittetuginev majanduseliit. Sel majanduslikul eliidil oli loomulik kalduvus põimuda poliitilise eliidiga ning nii hakkas kujunema miski, mis tänapäeval ähvardab juba suletud süsteemiks muutumisega. Nagu oleks uus, värske eliit hakanud mittevalmis õiguslikus keskkonnas äkki kartma, et jääb oma võimust ilma ning tahtnud süsteemi sulgeda. See tekitas ettekujutuse, et pelgad mehhanismid, pelgad institutsioonid ja pelk valimiste akt iseenesest moodustavadki inimvabadused ja demokraatia.

Nii lihtne see siiski pole. Muidugimõista on valimised väga tähtsad, ent kõige tähtsam on keskkond, kus nad toimuvad, see, milline tohib või ei tohi olla valimiskord, seesama struktureeritud kodanikuühiskond, mis loob demokraatliku keskkonna, kust seejärel saavad võrsuda poliitilised parteid. Ja alles seda saab muuta institutsionaalseks, formaalseks demokraatiaks. Ainult et see kestab juba kauavõitu, 16 aastat, kasvavad peale uued põlvkonnad, kes ärkasid juba vabaduse tingimustes, mida eelnenud süsteem ega tolle surve polnud demoraliseerinud, ning üldsusele see [venimine] enam ei meeldi. Ta märkaks kahjulikke nähtusi ja süsteemi sulgumise ohtu justkui rohkem.

Ja mida me näeme? „Oranži revolutsiooni“ Ukrainas, Gruusia revolutsiooni ja teisi sügavate ühiskondlike muudatuste erikujusid. Need on vastuhakud juba hoopiski mitte kommunismile, vaid just postkommunismile, millest ma siin räägin, ja tolle ohtlikule dimensioonile. Ilmneb, et inimeste taluvus on suur, ent mitte lõputu ja et teatud asjadest, sealhulgas maffiale iseloomulikust käitumisest saab inimestel ühel hetkel [eliidi puhul] kõrini ja inimestes ärkab kodanik. Igal postkommunistlikul maal on sel ise kuju, ühes kohas toimub see varem, teises hiljem. Ma ei usu, et Tšehhi Vabariigis läheb tarvis revolutsiooni tänavatel, kuid arvan, et muudatustetahe, mida tunnetan, ilmneb valimistel varem või hiljem. Ja leian, et on väga hea, et see muudatustetahe on ühiskonnas olemas.

Daamid ja härrad,

Olen kogu elu sekkunud mitte üksnes Tšehhi asjadesse, vaid ka teiste maade omadesse. Seega on mul vahest õigus kutsuda teid lõpetuseks üles, et teiegi sekkuksite meie postkommunistlikesse asjadesse. Meil on seda vaja.

About the author