WILLIAMS: Terve mõistuse majandus

pilt.phpzzzzzzzzzzzMajandusprofessorid James Gwartney, Richard Stroup ja Dwight Lee — minu kolm kauaaegset kolleegi — avaldasid hiljuti raamatu „Terve mõistuse majandus”. Tegu on õhukese raamatuga, vähem kui 200 lehekülge, millel tehakse majandusteema mõistetavaks tavalistele inimestele.

Elementaarsete majanduspõhimõtete mittemõistmine avalikkuse poolt jätab meid poliitiliste posijate, šarlatanide ja sahkerdajate küüsi. „Terve Mõistuse” esimene osa keskendub 10 võtmeelemendile majanduses, mida ma vaid lühidalt kirjeldan.

Esimene on, et stiimulid loevad. 1970-ndatel tõusid bensiinihinnad järsult. Inimesed hakkasid kohe autosid rohkem koos kasutama ja loobuma vähemtähtsatest sõitudest. Ajapikku läksid nad üle ökonoomsematele autodele. 1980-ndatel ja 1990-ndatel bensiinihind langes. Jällegi, inimesed muutsid oma käitumist ja hakkasid ostma maastureid ning võimsamaid autosid.

Stiimulid loevad ka sotsialismi puhul. Nõukogude Liidus hakati brigadiridele ja töötajatele maksma preemiat toodetud klaasitonnide eest. Tehased hakkasid seepeale tootma nii paksu klaasi, et sellest võis vaevu läbi näha. Reegleid muudeti ning preemiat hakati maksma ruutmeetri pealt. Tehased hakkasid tootma nii õhukest klaasi, et need purunesid kergesti.

Teine element on, et mitte midagi ei ole tasuta. Poliitikud räägivad „tasuta haridusest” või „tasuta arstiabist” või „tasuta elamispinnast”, aga see on jaburus. Kõigi nende asjade loomiseks on tarvis ressurssi. Loomulikult, mõned inimesed saavad neid hüvesid null hinna eest, aga see ei tähenda, et nad ei maksnud kellelegi — tavaliselt maksumaksjale — midagi.

Kolmas element on, et me ei tee kõik-või-mitte-midagi otsuseid, nagu näiteks osta ainult kas süüa või kas riideid. Me ei otsusta süüa alasti, et raha rohkem toidule kulutada. Selle asemel valime me pisut rohkem toitu ja pisut odavamad riided.

Neljas element on, et kaubandus edendab majandusarengut, julgustades spetsialiseerumist. See peab paika nii eraisikute, regioonide kui riikide puhul. Spetsialiseerumine ja kaubandus muudab meid sõltuvaks teistest, kuid ärge muretsega. Maailma vaesemad inimesed on palju sõltumatumad, kui meie. Vaadake Darfurist järgi. Perekonnad võivad seal ju ehitada omale ise peavarju, korjata omaenda toitu ja kütet ning teha endale ise riideid.

Nende viies element on, et kaubanduse takistamine pidurdab arengut. Nendeks takistusteks on maksud, litsentsid, regulatsioon, hinnakontroll, tariifid ja kvoodid.

Kuues ja seitsmes element on omavahel seotud. Kasum suunab ressurssi tema suurima väärtusega kasutusse. Pankrotid vabastavad halvasti kasutatud ressursid nende parima kasutuse jaoks. Inimesed teenivad tulu teenides teisi inimesi. See seos teiste teenimise ja tulu vahel annab meile stiimuli arendada välja andeid ja oskusi, mis muutuvad väga väärtuslikeks.

Kaheksas ja üheksas element tegelevad arengu kahe võtmeteemaga: investeeringutega, parema viisiga asju teha, tugevate majandusinstutsioonide ja Adam Smithi ideega, et turuhinnad suunavad ostjad ja müüad tegevustele, mis kasvatavad üldist heaolu.

Nende kümnes element on ülioluline. Me ei tohiks eirata oma tegude teisejärgulisi ja pikaajalisi tagajärgi. Näiteks kehtestati USA-s suhkrulobi tõttu piirangud impordisuhkrule, mis tõi kaasa kõrgemad hinnad, kui siseriiklikult toodetud suhkrul oli. Eesmärgiks oli säilitada suhkrutööstuses olevad töökohad. Suhkru suurema hinna tõttu kolisid suured magusatööstused oma tootmise Kanadasse ja Mehhikosse, kus oli odavam suhkur. Tulemuseks oli, et USA-s kadus rohkem töökohti, kui suhkrupiirangute tõttu säilis.

Terves selles raamatus pole midagi, mis läheks kaugemale tervest mõistusest — tänapäeval nii haruldasest asjast.

 

About the author